University of Tartu
Multilingual practices in the early modern Academia Dorpatensis (1632–1710)
Abstract
Väitekirja teemaks on mitmekeelsuspraktikad kõigis varauusaegse Tartu ülikooli, nii selle Academia Gustaviana (1632–1656) kui ka Academia Gustavo-Carolina perioodi (1690–1710) säilinud tekstides. Antud töö keskne mõiste – „mitmekeelsuspraktikad“, st vähemalt kahe keele vahelduv kasutamine ühe ajaloolise teksti piires – on antud doktoritöös katusmõisteks, mis võimaldab ühte uurimusse koondada hulgaliselt eri pikkuse, liigi, eesmärgiga akadeemilisi tekste ning kasutada nende analüüsimiseks laialdast terminoloogiat. Vajadus uurida mahukat varauusaegse Tartu ülikooli akadeemilist pärandit keelelistest aspektidest, on tingitud suuresti uurimislüngast, mis antud valdkonnas prevaleerib. Nimelt kaasaegsetes uurimustes ja akadeemiaga seotud dokumentides on 17. sajandi ülikooli keelekasutuse kohta informatsiooni väga vähe, mistõttu puudub tervikpilt sellest, milliseid keeli kasutati ülikoolisiseses ja -välises asjaajamises, akadeemia juhtimises ning ka õppetöö läbiviimises. Selleks, et anda täpne ülevaade varauusaegse Tartu ülikooli tegelikust keelekasutusest, kaardistati keeleseis. Mahukas töö korpus sisaldab arvukalt eri liiki tekste, mis moodustavad kokku kuus temaatilist sisupeatükki ühes 28 erineva allrühmaga, millest igaühe kohta on tehtud deskriptiiv-kvalitatiivne statistiline analüüs. Antud väitekirja peamiseks uurimisküsimuseks on akadeemia eri tegevussfääridest pärit tekstides esineva keelekasutuse varal kas ümber lükata või tõestada hüpotees, et 17. sajandi Academia Dorpatensis oli ladina keele keskne, nagu seni arvatud. Hüpoteesi tõestamiseks eeldati, et akadeemiast säilinud ükskeelsed tekstid on prevaleerivalt ladinakeelsed, ja kõigil juhtudel, mil ühe teksti piires kasutati koos vähemalt kahte eri keelt, on ladina keel alati domineerivaks ehk raamkeeles ning kõik ühes ladina keelega kasutatud rahvakeeled on sekundaar- ehk sissepõimitud keeled. Uurimistööst johtus, et keelevahetus kui protsess ei olnud akadeemias ühesuunaline, mille resultaadina oleks loodud kõigepealt ladina ja rahvakeelte vahel mitmekeelseid tekste ning hiljem üksnes rahvakeelseid. Keelevalik ja -vahetus sõltus eeskätt tekstiliigist, -funktsioonist, -autorist, -adressaadist ja -meediumist (st kas oli tegemist käsikirjalise või trükitud tekstiga). Tulenevalt töö resultaatidest, ei saa väita, et varauusaegne Tartu akadeemia olnuks eranditult kõigis oma toimimisvaldkondades ladina keele keskne, nagu on seni eeldatud, vaid üheks kesksemaks keeleliseks praktikaks oli mitmekeelsus, mis avaldus ladina keele samaaegses kasutamises koos rahvakeeltega, harvem koos teiste õpetatud keeltega.
Author and committee
dc:creator, dc:contributor.*- Author
-
- Kriisa, Kaidi
Subjects
dc:subject × 16Identifiers
dc:identifier.*- Identifier
- hdl:10062/62486
- OAI identifier oai:identifier
- oai:dspace.ut.ee:10062/62486