Abstract
Silvi Salupere doktoritöö “Juri Lotmani metakeelest: probleemid, kontekst, allikad” uurib Juri Lotmani metakeele geneesi, dünaamikat, muutusi ja arenguid. Töö keskendub Lotmanile kui semiootikule, st vaatluse alt jääb välja eelstrukturalistlik periood. Eelkõige rahulolematus tolleaegse kirjandusteaduse esitusviisidega viis Lotmani tõdemuseni, et kirjanduse uurimine peab saama teaduseks. Jälgitakse Lotmani metakeele suhestumisi strukturalistliku ja semiootilise, matemaatika ja informatsiooniteooria, küberneetika ja lingvistika mõistetega. Näidatakse, kuidas strukturaalpoeetikast, kunstitekstide analüüsist kasvas välja kultuurisemiootika ja kuidas kultuuri enda mõiste muutus järjest “subjektiivsemaks”, päädides arusaamaga kultuurist kui kollektiivsest intellektist. Dissertatsioon käsitleb Lotmani metakeelt tervikliku süsteemina, mille modelleerimisel lähtutakse Lotmani poolt esitatud semiootilise süsteemi dünaamilisest mudelist, mis ehitub vastandustele staatika–dünaamika, süsteemne–mittesüsteemne, ühetähenduslikkus–ambivalentsus, tuum–perifeeria, kirjeldatud–mittekirjeldatud. Lotmani viimasel elukümnendil oli tema huvikeskmes just nende vastanduste teine pool, küsimus sellest, kuidas adekvaatselt kirjeldada mittediskreetset, kontinuaalset, mittesüsteemset – nn “kontrastne semiootika”, kus kohtuvad teadus ja kunst, loogika ja retoorika.
Author and committee
dc:creator, dc:contributor.*- Author
-
- Салупере, Сильви
Subjects
dc:subject × 9Identifiers
dc:identifier.*- Identifier
- hdl:10062/58735
- OAI identifier oai:identifier
- oai:dspace.ut.ee:10062/58735