Abstract
Käesoleva töö eesmärgiks on kirjeldada suuremastaabilist galaktikate paiknemist universumis, uurides selleks suuri galaktikate ja galaktikaparvede kogumeid, mida nimetatakse superparvedeks. Superparved on esimeses lähenduses ulatuslikud, valdavalt ebasümmeetrilised, märgatava galaktikate ületihedusega alad, mis võivad sisaldada kümneid kuni sadu galaktiparvi ning tuhandeid üksikuid või väikestes gruppides olevaid galaktikaid. Koos neid ümbritsevate hõredate piirkondade – tühikutega – moodustavad nad iseloomuliku suuremastaabilise struktuuri, mida selle välimuse tõttu “kosmiliseks võrguks” kutsutakse. Superparvede suurus, kuju ja ruumiline jaotus võimaldavad hinnata erinevaid kosmoloogilisi sktruktuuri tekke mudeleid. Lisaks peaksid nad massiivsete aine kontsentratsioonidena jätma jälgi kosmilisse mikrolainelisse taustkiirgusse ja mõjutama neis sisalduvate galaktikate omadusi. Universumi suuremastaabilise struktuuriga seotud uurimustöid on Tartu Observatooriumis läbi viidud juba mitme aastakümne jooksul. Antud töös on superparved leitud galaktate silutud heledustihedusväljade, mis on arvutatud kahe erineva vaatlusliku ja ühe simuleeritud galaktikavalimi, põhjal. Vaatluslikke valimeid korrigeeriti sealjuures punanihkemoonutuste ja teiste, kaugusest sõltuvate nn. selektsiooniefektide, kõrvaldamiseks. Superparved ise on defineeritud tihedusvälja piirkondadena, mille sees on tihedus kõrgem teatud läviväärtusest. Iga galaktikavalimi kohta on koostatud kaks superparvede kataloogi: üks konstantsel tihedusnivool ja teine kasutades algoritmi, mis leiab igale objektile individuaalse piirtiheduse. Superparvede kataloogides esitatakse järgmised superparvede omadused: asukoht, galaktikate ja galaktikaparvede arv, ruumala, diameeter, koguheledus ning morfoloogilised kujuparameetrid. Superparvede omaduste jaotused osutavad, et valitud meetod ja selle parameetrid on olnud põhjendatud. Omaduste sõltuvused kaugusest üldjuhul väikesed, mis näitab, et vaatluslikke piiranguid on õnnestunud edukalt kompenseerida. Superparvede morfoloogia näitab, et superparved on valdavalt filamentaarse kujuga, kusjuures nende väljavenitatus suureneb koos objektide koguheledusega. Superparvede ruumilises jaotuses võib omakorda märgata suure tihedusega ja rikaste objektide teatava regulaarsusega grupeerumist. Publitseeritud katalooge ja superparvede leidmise meetodit on kasutatud mitmetes uurimustöödes nii Tartu Observatoorumis kui ka mujal.
Author and committee
dc:creator, dc:contributor.*- Author
-
- Liivamägi, Lauri Juhan
Subjects
dc:subject × 4Identifiers
dc:identifier.*- Identifier
- hdl:10062/55276
- OAI identifier oai:identifier
- oai:dspace.ut.ee:10062/55276