Abstract
Dissertatsioonis pakun ma välja vastuse küsimusele, miks Platon hakkab oma hilistes dialoogides mõistma uskumuste (doxa) kujundamist spetsiifiliselt ratsionaalse võimena. Keskmistes dialoogides käsitles Platon passiivseid ja mitte-reflektiivseid nõustumisi uskumustena. Ühtlasi omistas Platon siis uskumused loomadele ja lastele. Hilistes dialoogides eitab aga Platon, et loomadel ja lastel on uskumused ja väidab, et uskumuste kujundamine eeldab paratamatult mõtlemist ja kaalutlemist. Dissertatsioonis leitakse sellele nihkele põhjendus dialoogist “Theaitetos” ja täpsemalt selle lõigust 184B-187A. Platon hakkab siin mõistma uskumuste kujundamist eesmärgipärase protsessina. Uskumuste kujundamise eesmärgiks on representeerida reaalsust korrektselt, st. kujundada tõeseid uskumusi. Kuna Platoni jaoks on mõistusliku hingejao eriomaseks jooneks just kognitiivne iha tõe järele, siis on loomulik, et Platon hakkab mõistma uskumuste kujundamist mõistusliku võimena ehk võimena, millega paratamatult kaasneb suutlikkus mõtelda ja kaalutleda. Ühtasi tähendab see, et uskumusi kujundatakse alati lähtudes sellest, kas mingi konkreetne uskumus sobitub kokku teiste uskumustega. Kuna Platon hakkab uskumusi mõistma seesmiselt tõelesuunatuna, asendub tema keskmiste dialoogide atomistlik uskumuse-konteptsioon hilisemates dialoogides holistliku uskumuse-kontseptsiooniga.
Author and committee
dc:creator, dc:contributor.*- Author
-
- Lott, Toomas
Subjects
dc:subject × 8Identifiers
dc:identifier.*- Identifier
- hdl:10062/26271
- OAI identifier oai:identifier
- oai:dspace.ut.ee:10062/26271