Abstract
Käesoleva uurimistöö eesmärgiks on eelkõige selgitada välja eesti rahva oma muuseumi kujunemise lugu rõhuasetusega muuseumi ja rahva vahelisel suhtel. Eesti Rahva Muuseumi (ERM) mõtte areng ja teoks saamine peegeldab eesti rahva rahvuseks küpsemise lugu. 1909. aastal ametlikult eluõiguse saanud muuseumi esimese kümnendi jooksul toimus paradigma muutus, kus üksikute haritlaste idealistlikust rahvusromantilisest ideest kujunes välja rahvaga aktiivselt suhtlev laiaulatusliku liikmeskonnaga ja selgete sihtidega mäluasutus. Muuseum konstrueeris väärtustatud mineviku narratiivi, mille kaudu oli võimalik leida oma minevikust seda, mille üle uhke olla ja mille kaudu tõestada, et ka eestlased on kultuurrahvas. ERMi strateegiad ja praktikad eesmärkide elluviimisel olid suunatud nii muuseumi sisse- kui väljapoole. Esmaoluline tegevussuund muuseumi esimeste aastate jooksul vanavara korjamise ja muuseumile sisu moodustamise näol andis kogu Euroopa kontekstis tähelepanuväärse tulemuse. Muuseumi põhikiri oli sätestanud laiapõhjalised eesmärgid ja kuigi muuseumist kujunes teoreetiliselt juba esimestel aastatel mitmekülgne institutsioon, sai aga praktikas identiteedi alus vanavarast. Tulemuste teaduslikuks läbitöötamiseks puudus veel laiem vaimne potentsiaal, see-eest oli loodud võimalus tulevastele erialateadlastele suurepäraste ja unikaalsete kollektsioonide näol.
Author and committee
dc:creator, dc:contributor.*- Author
-
- Õunapuu, Piret
Subjects
dc:subject × 9Identifiers
dc:identifier.*- Identifier
- hdl:10062/18181
- OAI identifier oai:identifier
- oai:dspace.ut.ee:10062/18181