Health care utilisation in Estonia: socioeconomic determinants and financial burden of out-of-pocket payments

Käesolev uuring annab esmakordse ülevaate tervishoiuteenuste kasutamise mustritest, sotsiaal-majanduslikest erinevustest teenuste kasutamisel, omaosaluse osatähtsusest leibkonna kuludes ja omaosalusest tingitud finantskoormustest Eesti tervishoius. Sotsiaal-majanduslikke erinevusi tervises on täheldatud paljudes Euroopa riikides. On leitud, et kvaliteetsete tervishoiuteenuste vähene kättesaadavus moodustab ühe osa madalama sotsiaal-majandusliku staatuse ja halva tervise vahelises põhjuslikust ahelast. Selleks, et hinnata ebavõrdsust tervishoiuteenuste kättesaadavuses on pakutud välja mitmeid definitsioone, milles enamasti analüüsitakse võrdset teenuste kasutamist võrdse vajaduse korral. Ebavõrdseks loetakse olukorda, kus pärast tervisevajaduste arvestamist saavad kõrgema sotsiaal-majandusliku staatusega isikud suurema tõenäosusega kasutada tervishoiuteenuseid või kasutavad tervishoiuteenuseid rohkem. Üks tervisesüsteemi eesmärkidest on jaotada rahastamiskoormus õiglaselt, lähtudes maksevõimest ning eesmärgist, et inimesed ja leibkonnad ei vaesuks haiguse või arstiabi kasutamise tulemusena. Seega vajavad omaette analüüsi ja tähelepanu sellised rahalised barjäärid nagu omaosalus tervishoiuteenuste kasutamisel. Käesoleva töö eesmärk oli analüüsida tervishoiuteenuste kasutamist Eestis, hinnates arstiabi kättesaadavust, sotsiaal-majanduslike tegurite mõju ja oma¬osalusest tingitud finantskoormust. Käesolevas uurimistöös on kasutatud 1999. aastal Eestis, Lätis ja Leedus läbiviidud läbilõikelist uuringut Norbalt ja sama metoodika alusel aastatel 1995, 2001 ja 2002 läbiviidud Eesti leibkonna eelarve uuringuid. Tervishoiuteenuste kasutamist on analüüsitud Eestis telefonikonsultatsioonide, esmatasandi visiitide, hambaarsti külastuste, ambulatoorse eriarstiabi visiitide ja hospitaliseerimiste lõikes. Samuti on võrreldud tervishoiuteenuste kasutamist kolmes riigis. Omaosaluse analüüsil on kirjeldatud leibkondade poolt tervishoiule tehtavate kulutuste suurust ja jaotust leibkonna sissetuleku lõikes. Lisaks on kirjeldatud eri tervishoiuteenustele tehtavaid kulutusi viimastel aastatel ning seejärel on analüüsitud finantskaitset. Pärast 1990. aastate alguse ulatuslikke reforme on Eestis arstiabi kättesaadavus ja finantskaitse võrreldav teiste ELi ja OECD riikidega. Eesti olukord on parem kui teiste Balti riikide, eriti Läti oma. Sotsiaal-majanduslikud erinevused arstiabi kasutamises ilmnevad seoses isikute sissetuleku, hariduse ja staatusega tööturul. Samuti on teenuste kasutamises piirkondlikke erinevusi. Ebavõrdsus, mis väljendub kõrgema sotsiaalse staatusega isikute soosimises, esineb telefonikonsultatsioonide, ambulatoorse eriarstiabi visiitide ja hambaarsti külastuste puhul. Eesti tervishoiu rahastamissüsteem pakub üldjoontes adekvaatset finantskaitset suuremale osale rahvastikust. Samas näitavad uuringu tulemused finantskaitse vähenemist läbi aja ja eelkõige vaesemate leibkondade hulgas. Uuringus tuleb selgelt välja, et omaosalus on oluline barjäär arstiabi kasutamisel, seda eriti retseptiravimite ja hambaravi puhul. Omaosaluse vähendamiseks tuleks kehtestada omaosaluse erandid madalama sissetuleku ja suurema tervisevajadusega inimestele.

Author

• Habicht, Jarno

Identifier

hdl:10062/15043

OAI identifier oai:identifier

oai:dspace.ut.ee:10062/15043