A psychological reception model of theatre performance

Miks me läheme teatrisse ja miks mõned etendused meid sügavalt puudutavad? Käesolev uurimus püüab mõista, mis toimub meie psüühikaga teatrietenduse ajal ning miks teatud lavastused meid kõnetavad, teised aga mitte. Selleks uuriti nii retseptsiooniteooriaid kui ka psühholoogilisi protsesse ning loodi neist integreeritud mudel, mis kirjeldab vaatajaga toimuvaid psühholoogilisi protsesse. Uuring koosnes neljast etapist, kasutades teoreetilist analüüsi ja sünteesi, etenduste analüüsi, küsimustikke ja süvaintervjuusid. Analüüsi allikateks olid nii näidendid „4.48 Psühhoos“ (Sarah Kane, 2000) ja „Emesis“ (Heneliis Notton, 2022) kui ka lavastused „Kui sa tuled, too mul lilli“ (Ugala teater, lavastajad Liis Aedmaa ja Laura Kalle, 2021), „Musträstas“ (Nuutrum and Oliivipuu OÜ, lavastaja Johan Elm, 2022), „Mefisto“ (Eesti Draamateater, lavastaja Kertu Moppel, 2021), „Issanda loomaaed“ (Endla teater, lavastaja Laura Jaanhold, 2022) ja „Ühiskondlikult kahjulik element“ (Vaba Lava, ideeautor Siret Tuula, lavastaja Helen Rekkor, 2024). Selle tulemusena valmis psühholoogiline vastuvõtumudel, mis integreerib endaga teiste hulgas ootushorisondi, identifitseerumise ja empaatia ning varasemad elukogemused, hoiakud, tähelepanu-, grupi- ja mäluprotsessid. Uuring tõi esile individuaalsed erinevused nii varasemate kogemuste kui ka kognitiivsete moonutuste osas, selgitades, miks vaatajate tähelepanekud ja tõlgendused samast etendusest võivad oluliselt erineda. Samuti näitas töö, milline mõju võib olla teatrietendusel meie hoiakutele – nii nihutada kui ka kinnistada neid –, sõltuvalt sellest, kas lavastus käsitleb ühiskondlikult avatud ja ambivalentset teemat või juba varasemate teadmistega kinnistatud küsimusi. Uuring rõhutab ka teatri rolli vaimse tervise ja heaolu toetajana: etendused ning nende vastuvõtu aluseks olevate protsesside tundmine võivad suurendada empaatiat, süvendada enesereflektsiooni ning pakkuda terapeutilisi võimalusi. Nii näitab töö teatri võimet esitada päriselu autentselt kui ka selle laia mõju ulatust vaatajate kogemustele. Why do we go to the theatre, and why do some performances touch us deeply? This study aims to understand what happens in our minds during a theatre performance and why certain productions resonate with us while others do not. To explore this, the research examined both reception theories and psychological processes, creating an integrated model that describes the psychological mechanisms at play between the spectator and the performance. The study was conducted in four stages, employing theoretical analysis and synthesis, performance analysis, questionnaires, and in-depth interviews. The materials analyzed included the plays “4.48 Psychosis” (Sarah Kane, 2000) and “Emesis” (Heneliis Notton, 2022), as well as the performances “Kui sa tuled, too mul lilli” (“When You Come, Bring Me Flowers”, Ugala Theatre, directed by Liis Aedmaa and Laura Kalle, 2021), “Musträstas” (“Blackbird”, Nuutrum and Oliivipuu OÜ, directed by Johan Elm, 2022), “Mefisto” (“Mephisto”, Estonian Drama Theatre, directed by Kertu Moppel, 2021), “Issanda loomaaed” (“God’s Zoo” Endla Theatre, directed by Laura Jaanhold, 2022), and “Ühiskondlikult kahjulik element” (“Societally Harmful Element”, Vaba Lava, idea by Siret Tuula, directed by Helen Rekkor, 2024). The outcome of the study is a psychological reception model that integrates components such as horizons of expectation, identification, and empathy, as well as prior life experiences, attitudes, attention, group and memory processes. The research highlighted individual differences in both prior experiences and cognitive biases, explaining why spectators’ perceptions and interpretations of the same performance can vary significantly. The study also demonstrated how theatre can influence attitudes – either shifting or reinforcing them – depending on whether a production addresses socially open and ambivalent topics or issues already shaped by prior knowledge and culture. Finally, the research emphasizes the role of theatre in supporting mental health and well-being. Understanding performances and the underlying processes of reception can enhance empathy, deepen self-reflection, and provide therapeutic opportunities. In this way, the study illustrates not only theatre’s capacity to authentically portray real life but also its wide-ranging impact on spectators’ experiences.

Author

• Jürjo, Merilin

• doktoritööd

Identifier

hdl:10062/123391

OAI identifier oai:identifier

oai:dspace.ut.ee:10062/123391