Abstract
Tänapäeva töökohad digitaliseeruvad üha enam. Uued rakendused ja nutiseadmed võimaldavad tööandjatel koguda hulgaliselt töötajate isikuandmeid erinevatest allikatest. Taoliste tehniliste võimaluste olemasolu võib kergelt viia töötaja isikuandmete kaitse reeglite rikkumise ja privaatsust riivava käitumiseni. Doktoritöös analüüsin, kuidas Euroopa Liidu privaatsus- ja andmekaitseraamistik tuleb antud väljakutsega toime ning kuivõrd suudab kaitsta töötajat privaatsust riivava jälgimise eest töökeskkonnas. Doktoritöö põhineb viiel eelretsenseeritud publikatsioonil ja keskendub privaatsuse ning andmekaitse küsimustele, mis käsitlevad kolme digitaalset jälgimistehnoloogiat – töötaja sotsiaalmeedia jälgimine, mikrokiibistatud töötajate jälgimine ja kontaktide tuvastamist võimaldavate rakenduste abil töötajate jälgimine COVID-19 leviku ajal. Doktoritöö eesmärk on kindlaks teha, kas EL-is on vaja kehtestada õigusakt, mis reguleerib töötaja privaatsust ja andmekaitset juhul, kui tööandja rakendab digitaalseid jälgimistehnoloogiaid ja millistel tingimustel peaks jälgimine olema lubatud. Doktoritöös väidan, et invasiivsete jälgimispraktikate ja töösuhte osapoole ebavõrdsete positsioonide tõttu on vajalik EL tasandi õigusakt, mis võimaldab töötajal keelduda privaatsust riivavast jälgimistehnoloogiast ja annab tööandjale juhiseid, millistel tingimustel on töötaja jälgimine lubatud. Näiteks tuleb õigusaktiga ette näha, et tööandja ei tohi töötajat jälgida ja tema andmeid töödelda, kui selleks puudub vajadus. Sellest reeglist võib teha erandi näiteks kuriteo, tõsise väärkäitumise või muude õigusaktis üheselt esitatud põhjustel, näiteks tööõnnetuse ennetamiseks. Töökohal ei tohi lubada salajast jälgimist ja liikumisandmete kogumist.
Author and committee
dc:creator, dc:contributor.*- Author
-
- Suder, Seili
Subjects
dc:subject × 6Identifiers
dc:identifier.*- Identifier
- hdl:10062/75422
- OAI identifier oai:identifier
- oai:dspace.ut.ee:10062/75422