Abstract
Käesolev uurimistöö selgitab milliseid väljavaateid pakkus varauusaegne pärisorjuslik ühiskond talupoegadele peatoiduse raskustega toimetulemiseks ja mis olid peamised arengusuundumused Liivi- ja Eestimaal 17. sajandist kuni 19. sajandi alguseni. 17.–19. sajandi allikmaterjal ei jäta kahtlust, et talupoegadele ei olnud lootust garanteeritud toetuslaenudele mitte tänu nende pärisorjuslikule vahekorrale mõisnikuga, vaid tänu riigi kasvanud tähelepanule selles küsimuses. Talupoegade kaitstus nälja vastu kasvas vaadeldaval perioodil koos riigi ühiskondliku rolli muutustega. 17. sajandil saab Rootsi riigi näljapoliitikast rääkida ainult tinglikult ja selle teostamine oli eriti eramõisate suunal sisuliselt olematu. Pärast Põhjasõda jäi ka Vene valitsus kuni 1760. aastateni veel küllaltki passiivseks Liivi- ja Eestimaa talupoegade peatoiduse küsimuses. Alates Katariina II võimuperioodist tuleb aga kindlasti pidada kõige suuremaks edasiminekuks riiklikus näljapoliitikas jõuliselt peale hakatud vilja tagavaramagasite võrgustiku loomist. 19. sajandi alguseks oli talurahva jaoks juba institutsioneeritud mitmeid viljafonde (linnade avalikud kroonumagasid, mõisate varuvili, vallamagasid). Nõnda pärisorjuse kaotamise seadustel 1816-1819 polnud nii suurt tähtsust nagu senises historiograafias kujutatud.
Author and committee
dc:creator, dc:contributor.*- Author
-
- Seppel, Marten
Identifiers
dc:identifier.*- Identifier
- hdl:10062/6357
- OAI identifier oai:identifier
- oai:dspace.ut.ee:10062/6357